Märksõnade tihedus: see, mida lugeja märkab kordusena
Kleebi oma tekst ja näed, millised sõnad ning kahe- ja kolmesõnalised fraasid korduvad kõige sagedamini, mitu korda ja kui suure osa tekstist nad võtavad. Sinu sihtfraasi loetakse eraldi. See ei ole tööriist protsendi tabamiseks. See on viis näha oma teksti võõraste silmadega: kui üks sõna võtab enda alla viis protsenti artiklist, kuuleb lugeja seda ilma midagi lugemata.
Sihtfraasid
| Sõna | Kordi | Tihedus |
|---|---|---|
| Kleebi tekst, et loendit näha. | ||
| Kahesõnaline fraas | Kordi | Tihedus |
|---|---|---|
| Kleebi tekst, et loendit näha. | ||
| Kolmesõnaline fraas | Kordi | Tihedus |
|---|---|---|
| Kleebi tekst, et loendit näha. | ||
Sinu tekst ei lahku brauserist: loendamine ja stoppsõnade loendid on lehe sees.
Märksõnade tihedus ei ole omaette edetabelitegur — Google on seda otse öelnud. See tööriist näitab muud: mida lugeja märkab kordusena.
Kuidas tihedust arvutatakse
Valem on lihtne: kasutuskordade arv × fraasi sõnade arv ÷ sõnade koguarv × 100. Kaks korda kasutatud kolmesõnaline fraas on kuus sõna kordust — täpselt nii kuuleb seda lugeja, ja just seepärast ei ole fraasi pikkusega korrutamine siin vabatahtlik. Nimetajas on tekstis iga sõna, koos abisõnadega. Stoppsõnad kaovad sagedusloenditest, aga mitte nimetajast: kui eessõnad sealt välja võtta, kahekordistuvad protsendid umbes ära ja ükski võrdlus mõne teise tekstiga ei pea enam paika. Fraasid ei hüppa üle punkti. «… kõrge tasu eest. Autor vaatab …» ei anna sõnapaari «tasu autor»: tekst tükeldatakse kõigepealt lauseteks ja paare ning kolmikuid kogutakse ainult lause sees. Paarid ja kolmikud, mis esinevad ainult korra, tabelisse ei jõua — nad ei näita midagi.
Millised arvud lähevad normaalseks
Alla 0,5 % on fraasi peaaegu olematult. Kui artikkel tõesti sellest teemast räägib, on veider, et teemat kordagi otse ei nimetata. See ei ole põhjus fraasi kunstlikult juurde keerata, vaid põhjus oma sissejuhatus uuesti läbi lugeda. 0,5 % ja 2,5 % vahele jääb töövahemik. Umbes nii näeb välja tekst, mille on selges keeles kirjutanud inimene, kes asjast aru saab. Üle 4 % näeb välja nagu märksõnade toppimine. Mitte sellepärast, et otsingumootoril oleks mingi lävi, vaid sellepärast, et sellise sagedusega muutub kordus valjusti lugedes kuuldavaks. Kontrolli just nii: loe üks lõik valjusti ette ja kuuled seda, mida tabel näitab. Need piirid on orientiir, mitte reegel. Lühikeses 200-sõnalises tekstis nihutab üksainus lisakasutus protsenti terve punkti võrra ja neid arve ei tasu seal usaldada.
Miks tihedus ei ole edetabelitegur
Google’i esindajad on seda otse öelnud: kaasaegsel otsingul ei ole eraldi loendurit selle kohta, mitu korda päring tekstis esineb. Algoritmid on juba aastaid töötanud sünonüümide, sõnavormide ja teksti kui terviku teemaga, mitte korduste aritmeetikaga. Mida see tööriist siis näitab? Kaht asja. Esiteks seda, kas teema on tekstis üldse olemas, või kirjutasid sa teenimisest artikli, kasutamata kordagi sõna «teenimine». Teiseks seda, kas läksid teises suunas liiale: valemi järgi kirjutatud tekst loeb end halvasti ja inimesed jätavad selle pooleli. Lugeja käitumine loeb küll. Omaette juhtum on tekst, mille tootis keelemudel ja mida keegi ei toimetanud. Selle tihedus on tavaliselt lame ja tuim: sama konstruktsioon kordub igas lõigus. Kolmesõnaliste fraaside tabel teeb selle ühe pilguga nähtavaks.
Mida tööriist ei tee
Ta ei tunne sõnavorme. «Kirjutama» ja «kirjutab» on tema jaoks kaks eri sõna ja fraasi otsitakse täpse sõnajadana. See on tahtlik: morfoloogia jaoks oleks vaja mitme megabaidist sõnastikku ja tööriist ei tohi võrgust midagi juurde laadida. Ta ei loe lehte URL-i järgi ega saada midagi kuhugi: ta töötab ainult tekstiga, mille sa ise kleebid. Ta ei hinda kvaliteeti, stiili ega loetavust — selleks on eraldi tööriistad. Ja ta ei ütle sulle kunagi, et kasuta fraasi veel kaks korda: sellist nõuannet siin ei ole, sest just nii sünnib loetamatu tekst. Ja ta ei tunne eesti stoppsõnu. Valmis abisõnade loendid on siin ainult kolme keele jaoks: ukraina, vene ja inglise. Tihedust ennast loetakse õigesti mis tahes keeles, aga abisõnade väljasõelumine töötab üksnes nende kolme puhul: eestikeelses tekstis ronivad seetõttu sidesõnad, asesõnad ja abiverbid loendi tippu. Sõna vähim pikkus pehmendab lööki — nelja tähemärgi juures kukuvad «ja», «et», «on» juba välja —, aga «kui», «oma», «selle» jäävad alles. Meile on ausalt tunnistatud auk armsam kui kiiruga kokku klopsitud eesti loend, mille puhul sa ei näeks, mida see tegelikult välja jätab.